Minu esimene aasta rannavõrkpalli mängimas 🏐

                                                   

    

Jah tõesti, ma arvasin, et rannavõrkpall on natukenegi lihtsam, aga ma eksisin rängalt. Sain kogeda, et rannavõrkpall on ikka palju muudki, kui lihtsalt tühine mäng palaval liivaplatsil.

Kõik algab ilmast. Kui sajab vihma ja rahet, siis rannavollet mängida ei saa. Aga samas, kui on liiga palav pole jaksu mängida. Ei tohiks olla ka tuuline, siis ei püsi pall paigal ja kipub ära kaduma. 

Mulle meeldib käia suvel rannavõrkpalli mängimas, sest pärast rasket trenni on mõnus jahutavasse vette joosta. Samuti meeldib mulle, et saan rannavollet mängida oma hea sõbra Ellaga. Oleme mõlemad mõistvad, kui midagi läheb sassi ja proovime üksteise tuju tõsta, kui mingi löök läkski halvasti. 

Väga meeldejääv suve mälestus oli, kuidas me Ellaga läksime Tartusse rannavõrkpallivõistlustele. Sel puhul saime ööbida mu vanaema juures nii, et saabusime Tartusse üks päev varem. Kõigepealt käisime otsast lõpuni läbi Lõunakeskuse. Vanaema juurde jõudes mõtlesime, et läheme mängime rannas võrkpalli. Seal saime tuttavaks välismaalastega, kes meid lahkelt mängu kutsusid. Möödus paar tundi, kui me mängimisest ära väsisime ja tagasi läksime. 

Järgmisel päeval ärkasime varakult. Kui saime kiirelt asjad kokkupandud hakkasime võistluste poole sammuma. Esimese mängu me põrusime  ťäieikult. Võib-olla oli see võistlusnärvist, aga võis ka olla sellest, et meid vaatas u 40 inimest.

Teine mäng läks juba ladusamalt, saime paar ilusat vastuvõttu ja isegi mõne tugeva löögi. Kui meil said mängud läbi, läksime Eedenisse sööma. Pidime ootama teise Pärnu grupi valmissaamist, sest meile oli tellitud sama buss. Lõpuks pidme ootama 3 PIKKA TUNDI.

Ja sealt see rannavõrkpallihooaeg algaski.